Spargel "Violet"

Violetne spargel.
Noored õrnad võrsed, mis kasvavad kevadel juurikatest, on väga maitsvad ja sisaldavad palju vitamiine. Värskel kujul meenutavad maitselt rohelist hernest. Kasutatakse suppide ja praadide valmistamisel, külmutamiseks ja konserveerimiseks. Võrseid saab koguda kolmandal kasvuaastal, lõigates neid 15-20 cm kõrguselt, siis kui nad on tihedad ja massiga 20-30 g.

Hooldus seisneb mullapinna kobestamises, ei tohi vigastada juuri, rohimises ja vajadusel kastmises - olenevalt ilmastikust. Sügisel lõigatakse kolletunud varred maha ja kuhjatakse peale viljakat mulda või kõdu. Kevadel võib väetada täisväetisega (arvestusega 10 g/m2) ja korrata seda peale võrsete lõikamist.
Võrseid lõigatakse alles kolmandal kasvuaastal kui nad on piisavalt tugevad. Esimesel aastal lõigatakse taimelt ära mitte üle 4-5 võrse, seejärel võib võtta juba 15-30 tükki. Toiduks kasutatakse valgeid võrseid mulla kuhja alt ja rohelisi mis on 15-18 sm pikkused. Valgetelt võrsetelt lõigatakse enne tarbimist ära tipp ja koor (ülevaltpoolt allapoole) - rohelistel pole vaja koort maha võtta.
Seejärel seotakse nad kimpu ja asetatakse vertikaalselt potti keevasse soolaga maitsestatud vette ning jäetakse tasasele tulele 10-15 minutiks. Keedetud sparglit antakse lauale kuumalt üle kallatuna sulatatud võiga või külmalt erinevate kastmetega. Temast võib valmistada salateid, suppe, sufleed jne.

* Spargli kodumaa – Vahemereäärne rannik. Egiptlased ja kreeklased tegid sellest taimest pärgi noorpaaridele, aga roomlased kandsid noori võrseid kaelas nagu amulette. Paljudes maades kasvatatakse seda taime juba 5 sajandit. Hõrke delikatesse, mis on valmistatud sellest kõõgiviljast, kanti kuningate ja aadlite lauale. 20 sajandil sai see “härraste” taim kättesaadavaks paljudele, aga ometi pole spargel eriti levinud.
Bioloogilised iseärasused.
Spargel, see on lihav asparaaguse võrse, mis pole veel maa seest õieti välja tulnud (või kunstlikult päikesevalgusest ilma jäetud) valged, vaevalt maa seest paistavad – kahvaturohelised või kahvatulillad. Populaarsemad on rohelised ja valged sparglid, lilla on kergelt kibe. Taimed on ühed pikemaealised aias, kasvades ühel kohal 20-25 aastat.
Taim on külmakindel. Juured on võimsad, jämedad ja peavad vastu ka maa sügava külmumise korral, samuti niiskuse puudusel kuigi on niiskustarmastavad. Täiskasvanud taimed annavad kuni 50 võrset. Lehed meenutavad pehmeid nõelu. Taim on kahekojaline. Õied on väikesed, ilmetud aga viljad erepunased läikivad marjad, mis valmivad kuni kaks kuud. Nendes valmivad seemned - mustad kolmkantsed, suhteliselt suured.
Kultuurspargel (Asparagus officinalis) - on üks enamlevinud spargli liike, mida kasvatatakse köögiviljana ja dekoratiivtaimena. Teisi liike võib looduses kohata Kesk-Vahemeremaades, Põhja-kaukaasias, Lääne-siberis ja Altais. 
Toiduks kasutatakse noori võrseid mis kasvavad kõrge mullakuhila all. Nad sisaldavad palju vitamiine (A,C,B1,B11,PP jt) mineraalaineid ja mikroelemente. 
Spargel - on mitmeaastane taim (ühel kohal võib kasvada kuni 20 aastat) ja on küllalt külmakindel (talub külma kuni -30°C). 
Talvitub Eestis hästi ja ei külmu ka vähese lumekattega. Kuid tõusmed ja noored võrsed on külmatundlikud ning kasvavad temperatuuril mitte alla +10°C. Peale selle on spargel tundlik mulla niiskuse suhtes: vee puudusel on võrsed peenikesed ja kibeda maitsega. Samal ajal ei talu taimed läheduses seisvat vett, isegi lühiajalist.
See kultuur vajab kerget mulda, mis on neutraalse reaktsiooniga või kergelt happeline. Sparglit kasvatatakse avatud kasvukohas või kergelt varjus (kuid vari ei tohi olla kogu päev).
Kasvatamine. Sobib igasugune, hästi niiske, neutraalne aiamuld. Parim on kõrgendatud peenar. Eelistab väga valget kasvukohta, kuigi talub ka poolvarju, kuid seal moodustuvad peenemad ja kõverad võrsed. Puhma jagamise teel paljundatakse sparglit varakevadel.
Selleks kaevatakse puhmas täielikult välja, puistatakse kergelt mulda vähemaks ja lõigatakse terava noaga osadeks, jättes igale tükile 2-3 võrset. Iga taimekese jaoks kaevatakse suur auk, et juured istutusel ei kannataks. Augu põhja on soovitav panna labidatäis kõdusõnnikut, 1 spl täis superfosfaati, 1 tl kaaliumi. Kõik segatakse hoolega, kastetakse sooja, päikese käes olnud veega ja peale vee sisseimemist istutatakse taimekesed vahekaugusega vähemalt 50-60 cm. edasine hooldus on lihtne: regulaarne kastmine, rohimine, kobestamine ja kerge muldamine.
Paljundamine: seemnetega. Mõned päevad enne külvamist tuleb seemneid kindlasti leotada soojas (+25+35°C) vees kaks ööpäeva. Seejäral pannakse seemned kotiriidesse või filtripaberisse ja kilekotti, hoitakse pimedas kuni avanemiseni. Külvatakse ainult avanenud seemneid. Külvatakse kevadel otse avamaale, 25-30 cm kaugusele üksteisest, sügavusele 3-4 cm (mulla temperatuur +8+10°C). Kevadiste öökülmade puhul katta peenar kilega, mille võib eemaldada tõusmete ilmumisel. 

Loe rohkem "Seemnemaailma" lugemissaalis: "Spargli kasvatuse tehnoloogia".

Henk Helmantel.